Ülikooli autonoomia tähendab õigust teha otsuseid. Rahvusülikool on korduvalt seisnud teelahkmel, kus tehtud otsustest sõltub ehk tulevikus rohkem kui sel hetkel arvata osatakse. Teadus ja haridus on valdkonnad, kus arengud on pikaajalised ja nii positiivsed kui negatiivsed tulemused ilmnevad alles aastate pärast. Millised on olnud emakeelse ülikooli valikukohad, kas alati on meie valikud viinud meid seatud eesmärkidele lähemale või neist hoopis eemale? Kuidas on toime tuldud tagajärgedega? Milliste mõõdupuudega me mõõdame edu või ebaedu, kas valitud mõõdupuud on õiged ja õiglased?