Tänapäevased terviseandmete ja genoomikauuringud annavad meile üha rohkem teadmisi 
selle kohta, miks haigused tekivad ja kuidas need raku tasemel arenevad. Samal ajal ei sünni 
teadustulemuste ühiskondlik väärtus üksnes andmete kogumisest või nende analüüsimisel saadud 
tulemuste avaldamisest teadusartiklites, vaid ka sellest, kas tervishoiusüsteemil ja inimestel on 
teadustulemustest kasu.
Professor Priit Palta räägib inauguratsiooniloengus lähemalt, kuidas geeni- ja terviseandmete 
põhjal saadud keerulisi tulemusi usaldusväärselt tõlgendada, teiste andmekihtidega siduda 
ning rakendatavaks arendada. Samuti arutleb ta suurte biopankade, mitmekihiliste andmete 
ja kvantitatiivsete meetodite rolli üle haigusriskide mõistmisel, prognoosimisel ja ennetamisel 
ning proovib näidata, kuidas võiks rakenduslike sammude ettevõtmine aidata ületada lõhet 
alusuuringute ja nende tulemuste kliinilise või ühiskondliku kasutamise vahel.
Priit Palta on Tartu Ülikooli rakendusliku genoomika professor, genoomika instituudi asedirektor 
ja Eesti geenivaramu arenduskeskuse juht. Ta kaitses 2015. aastal Tartu Ülikoolis doktorikraadi 
bioinformaatika alal ning on töötanud teadlasena nii Eestis, Soomes kui ka Ühendkuningriigis, 
sealhulgas Helsingi Ülikooli Eluteaduste Instituudi juurde kuuluvas Soome Molekulaarmeditsiini 
Instituudis ja Wellcome Sangeri Instituudis. 
Teadustöös keskendub Palta bioinformaatikale, rakenduslikule genoomikale ning 
geeni- ja terviseandmete integreeritud analüüsile, et paremini mõista haiguste tekkepõhjuseid 
ja toetada personaalmeditsiini arengut. Professor Priit Palta on avaldanud kümneid teadustöid, 
juhtinud rahvusvahelisi projekte ja aidanud arendada mitut tervisetehnoloogia lahendust. Tema 
tööd on tunnustatud muu hulgas Soome Kultuurifondi preemia ja Artur Linnu stipendiumiga

Tehisaru muutub iga päevaga üha loomulikumaks osaks meie elust ning mida aeg edasi, seda vähem tundub meil olevat vajadust ise pingutada. Kuid kas sellise tempoga jõuame lõpuks punkti, kus inimkonna arengu aluseks pole enam meie endi pingutus, vaid järgmine välja tulnud mudel? See tekitab põhjendatud küsimuse: kas ülikooliõpilased, kes on terve õpingute aja tehisaru abi kasutanud, on oma kraadi üldse välja teeninud ja miks ei õpetata kõrgkoolides seda tehnoloogiat täna veel „õigesti“ kasutama? Nendele ja paljudele teistele põletavatele küsimustele vastuse saamiseks ning tõe väljaselgitamiseks tule juba 27. aprillil MITS-i korraldatud tehisaru debatile. Erinevate arvamuste esindajad võtavad teema pulkadeni lahti ja selgitavad, miks oleme seni toiminud just nii ja milline on meie tegelik suund selles kiiresti muutuvas maailmas. Tule ja räägime sotid selgeks!

Igal aastal luuakse miljoneid uusi keemilisi ühendeid. Traditsiooniliste meetoditega kuluks kõigi 
nende testimiseks aastakümneid. Loengul käsitletakse „kiirteed“, mis aitab eraldada terad 
sõkaldest, leidmaks kindlate ülesannete täitmiseks, nt haiguste raviks, just õigete omadustega 
keemilised struktuurid. Siinkohal tuleb appi molekulaartehnoloogia, mille eesmärk on õppida 
tundma molekulaarsetes süsteemides toimuvat vastastikmõju ja protsesse. Seda saab teha nii 
arvutusmudelite loomise ja rakendamise kui ka eksperimentaalse valideerimise kaudu. 
Teadustöö keskmes on tegevus, mille käigus arvuti otsib seoseid keemilise struktuuri ja aine 
füüsikalise-keemilise-bioloogilise mõju vahel. Selle asemel et testida tuhandeid ühendeid loomade 
või rakukultuuride peal, „arvutatakse välja” nende toksilisus või ravitoime, muu hulgas tänapäevaste 
tehisaru ja masinõppe puhul kasutatavate meetoditega. 
Loengus käsitletakse ka suurandmeid keemias ning kirjeldatakse, kuidas tuvastada neis mustreid 
või kuidas virtuaalselt raalsõeluda kemikaalide andmekogusid tarkade filtrite abil, et leida need 
üksikkandidaadid, millel on soovitud omadused. Sel moel saab säästa teaduses ja tööstuses 
miljoneid eurosid ja suisa aastaid aega. 
Uko Maran kaitses doktorikraadi teoreetilise ja arvutuskeemia alal Tartu Ülikoolis 1997. aastal. 
2000. aastal asus ta ülikoolis tööle teadurina, jätkas 2001. aastast vanemteadurina ja 2021. 
aastast kaasprofessorina, kuni 2025. aastal valiti ta molekulaartehnoloogia professoriks. Ta on 
töötanud teadurina ka välismaal, sealhulgas USA-s (Florida Ülikoolis), Rootsis (Uppsala Ülikoolis) 
ja Soomes (Joensuu Ülikoolis, praegu Ida-Soome Ülikool). 
Esimesed teadusalased katsetused tegi Maran biokeemias, kuid esimene suurem teadustööde 
sari käsitles keemiliste reaktsioonimehhanismide modelleerimist kondenseeritud keskkondades 
kvantkeemiliste meetoditega. Praegu on Uko Marani teaduslik uurimisvaldkond keemiliste ühendite 
ja materjalide omaduste, molekulaarse vastastikmõju ja toimemehhanismide tundmaõppimine ja 
modelleerimine arvutusmeetodite ja -mudelite abil, mida rakendatakse varajasest ravimiarendusest 
(nii madal- kui ka kõrgmolekulaarsed ühendid) kuni kemikaalide keskkonnamõju hindamiseni. 
Maran osaleb aktiivselt rahvusvaheliste teadus- ja arendustöö ning ettevõtluse 
projektides, OECD eksperdirühmade töös, ülikooli haldusstruktuuris ja on 
õppejõud kõikidel kõrgharidusastmetel. Tema juhendamisel on 
kaitstud 7 magistritööd ja 6 doktoriväitekirja.