KLAVERIGALA

180 aastat Franz Liszti esinemisest Tartu Ülikooli aulas

Klipi teostus: UTTV 30.03.2022 682 vaatamist


Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri tervitus
 
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktori Andres Kollisti tervitus
 
Franz Lisztist ja tema 1842. aasta kontsertidest Eestis ja Tartu Ülikooli aulas räägivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud: muusikateadlane professor Kristel Pappel ning kunstiteadlane Harry Liivrand
 
Valik Franz Liszti klaveriloomingu kauneimaid ja virtuoossemaid teoseid tunnustatud pianistide esituses – Kristi Kapten, Johan Randvere, Marko Martin, Mantas Šernius, Sten Lassmann, Mati Mikalai ja Ivari Ilja.
 
Hispaania rapsoodia, S 254
Kristi Kapten
 
„Armuunelmad“ nr 3 As-duur, S 541
Transtsendentne etüüd nr 8 „Metsik jaht“, S 139
Johan Randvere
 
Parafraas Giuseppe Verdi ooperi „Rigoletto“ teemadele, S 434
Marko Martin
 
Mefisto-valss nr 1, S 514
Mantas Šernius
 
Seade Franz Schuberti laulust „Serenaad“ („Ständchen“), S 558 (pala, mis kõlas ka 180 aastat tagasi toimunud kontserdil)
Transtsendentne etüüd nr 4 „Mazeppa“, S 139
Sten Lassmann
 
Tarantella tsüklist „Veneetsia ja Napoli“, S 162 („Rännuaastad“ II, „Itaalia“)
Mati Mikalai
 
Ungari rapsoodia nr 13, S 244
Ivari Ilja
 
 
Franz (Ferenc) Liszt (22. oktoober 1811 Doborján/Raiding – 31. juuli 1886 Bayreuth) oli ungari pianist ja helilooja, ungari rahvusliku koolkonna rajaja muusikas. Teda loetakse üheks 19. sajandi suurimaks klaverivirtuoosiks ja sümfoonilise poeemi žanri loojaks. Ta andis palju menukaid kontserte Euroopas, sh Pariisis, Londonis, Berliinis ja Peterburis. Euroopas polnud paika, kus virtuoos poleks oma mänguga publikut vallutanud.
 
 
Liszti võeti igal pool vastu ja saadeti ära kui kangelast: rahvas piiras tänavaid ja tema auks juubeldati rohkem kui kuningaile. Liszt oli paljude linnade kunstielu rahaline toetaja. Nii tegi ta oma kontsertide sissetulekust rahalisi annetusi Kölni katedraali taastamiseks, vaeste üliõpilaste ja muusikute toetamiseks, Beethoveni sünnilinnas Bonnis heliloojale mälestussamba püstitamiseks. Budapestis asutati 1875. aastal Liszti eestvõttel ja toetusel muusikaakadeemia.
 
Liszti looming ja tegevus pianistina avardas märkimisväärselt klaverikunsti piire. Võib öelda, et tema tegevuse tulemusena tekkis arusaam professionaalsest kontsertpianistist, nagu seda tänapäevani mõistetakse. Liszti teosed kuuluvad igas vanuses pianistide repertuaari ja tema klaverimängutehnika uuendused on virtuoosse pianismi aluseks. Liszti erakordselt haaravatest ja publiku seas lausa minestamist põhjustanud efektsetest esinemistest räägitakse legende, mis inspireerivad pianiste tänini.
 
Nooruses rohkesti reisinud Liszt on jätnud jälje paljude maade, sealhulgas Eesti muusikalukku. 1842. aasta 28. ja 30. märtsil ning 1. aprillil (vkj) andis ta Tartus kolm edukat kontserti, neist kaks esimest Tartu Ülikooli aulas. Neid võib pidada Eesti esimesteks sooloklaveriõhtuteks, mis tõid aula puupüsti rahvast täis ja vaimustasid publikut. Sealjuures oli tolle aja kohta erandlik see, et Liszt esines üksi ega kasutanud nooti. Kolmas kontsert toimus literaat Faddei Bulgarinile kuulunud Karlova mõisas ja selle andis Liszt kahasse õigusteaduskonna andeka üliõpilase Alexander Bernardiga.
 
Need esinemised olid tolleaegse Liivimaa kultuurielu suursündmused, mida meenutati veel aastakümneid. Ajakirjanduses olid järelkajad täis nii suurt vaimustust, et unustati isegi mainida, mida Liszt mängis. Nii kirjutati 1842. aasta 19. aprilli ajalehes Dörptsche Zeitung: „Meil on ainult Liszt kõikide huultel ja rõõm kõigis südameis. Ka meid on tema geeniuse saladuslik võlu haaranud ja koos temaga lisztomaania, see meie kiire ja närviliselt erutava aja kummaline iha. Me oleme teda kuulnud, imetlenud, uudistanud. /.../ Nüüd on jäänud tühi, peaaegu nukker igatsus millegi nimetu järele. See on ta geeniuse võluvõim. Liszt on läinud, mälestus temast jääb.“
 
Tartule langes Liszti külastuse au mitmel põhjusel. Esiteks paiknes Tartu suure postimaantee ehk „keisri tee“ ääres ning enamik Lääne-Euroopast saabuvaid reisijaid kavandas oma teekonna Peterburi Königsbergi, Riia ja Tartu kaudu. Nii tegi ka Liszt, kui ta sai Vene keisri õukonnalt kutse esineda Peterburis. Teiseks oli siin olemas väärikas kontserdisaal – Tartu Ülikooli aula avati avalikeks kontsertideks 1812. aastal ja klaveriõhtutel oli juba siis täita oluline osa.
 
Üht klaveritest, millel Liszt Tartus arvatavasti mängis, säilitatakse Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumis (praegu Eesti Ajaloomuuseum). See on Tartu klaverimeistri Friedrich Wilhelm Hasse valmistatud tahvelklaver. Kontsertidel ülikooli aulas võis Liszt kasutada sama meistri kontsertklaverit, nagu on ühe võimalusena oletanud Tartu muusikaelu uurija Geiu Rämmer.
 
2009. aastal sai Tartu Ülikooli aula tolleaegse rektori Alar Karise sünnipäevaannetuse toel algatatud rahakogumise abil valge kontsertklaveri Steinway & Sons. Uue klaveri esitluskontserdil 6. märtsil
 
mängis Kalle Randalu teiste hulgas ka Liszti muusikat („Veneetsia ja Napoli“ „Rännuaastate“ II vihikust).
 
2011. aasta, mil oli ungari suure helilooja ja klaverikunstniku 200. sünniaastapäev, kuulutati muusikamaailmas Franz Liszti aastaks.
 
9. mail 2012 avati Tartu Ülikooli aula ees asuvas trepikoridoris Liszti graniidist mälestustahvel, mis valmis koostöös Ungari saatkonna, Ungari Instituudi ja Tartu Ülikooliga.
 
Liszti klaverigala idee sai alguse ühest erakordsest avastusest. Nimelt leidis Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika fondi vanaraamatu spetsialist Heli Vahing sealsest kogust Liszti Tartu kontserdi originaalafišši, kus on kirjas ka tema esitatud kava, ja kunstiteadlane Harry Liivrand tuvastas selle kuulutuse kui väga tähtsa ja ainulaadse allika.
 
Seni olid teada Liszti esinemiste kuupäevad, kuid kava kohta puudusid andmed. Tänu leitud trükisele saab nüüd väita, et Liszt mängis Tartus teoseid, mida ta esitas ka Euroopa muusikakeskustes: Carl Maria von Weberi kontsertpala ja valss „Kutse tantsule“, Liszti seaded Ludwig van Beethoveni tollal populaarsest laulust „Adelaide“ ja Franz Schuberti „Serenaadist“ („Vaikselt anuvad mu laulud“) ning virtuoosi enda fantaasia Giacomo Meyerbeeri grand opéra „Robert Kurat“ motiividel. Kontserdi lõpetas üks 19. sajandi klaverirepertuaari omapärasemaid näiteid, Vincenzo Bellini ooperi „Puritaanid“ teemale loodud bravuurvariatsioonid „Hexameron“, mille autorid olid oma aja kuus tippvirtuoosi Sigismund Thalberg, Henri Herz, Frédéric Chopin, Liszti õpetaja Carl Czerny, Johann Peter Pixis ja muidugi Franz Liszt ise.