René Mõttus: Kas isiksuse uurimine vajab uut paradigmat?

Klipi teostus: Kertu Saar 19.05.2017 1445 vaatamist Psühholoogia


René Mõttus, Edinburgi Ülikooli individuaalsete erinevuste lektor:
Inimeste isiksuseerinevuste uurimise juures võib eristada vähemalt nelja tahku: isiksuseomaduste struktuur, põhjused, areng ja tagajärjed. Üldlevinud paradigma on lihtne ja umbes selline: eristame võimalikult väikese hulga enam-vähem eraldiseisvaid isiksuseomadusi, püüame kirjeldada nende ealisi muutusi, kaardistada nendega seotud geneetilisi-keskkondlikke tegureid ning samuti nende võimalikke tagajärgi. See on olnud väga edukas paradigma: meil on Suur Viisik ning ettekujutus selle ealistest erinevustest, mistahes isiksuseomaduste osaline päritavus-osaline keskkondlikkus on üks paremini korratavaid tulemusi psühholoogias ning me teame, et isiksuseomadused seostuvad kõikvõimalike käitumist, hoiakuid, edukust, tervist jm kirjeldavate muutujatega. Aga ka edukas paradigma võib ennast ühel hetkel ammendada. Minu ettekanne mängibki mõttega, et vahest on aeg minna edasi. Võibolla me teame nüüd peaaegu kõike, mida see üldlevinud paradigma võimaldas meil õppida. Liiati, lähemalt vaadates näivad pea kõik lihtsad tulemused palju mitmetahulisemad. Näiteks Suur Viisik näib pigem olevat üks uurijatevaheline (tihti kasulik) kokkulepe, kui midagi, millel oleks oma eraldiseisev etioloogiline reaalsus ja võime midagi põhjustada. Isiksuse areng, geneetilised ja keskkondlikud mõjud ning tagajärjed on ilmselt omavahel tihedalt läbi põimunud. Milline see uus paradigma oleme peaks, ma ei tea, aga mulle tundub, et üht-teist võime õppida geneetikast. Ettekanne tugineb osaliselt minu kaasautorlusel avaldatud ja veel avaldamata uurimustele.
Ettekandes kasutatud slaidid on leitavad siit: https://osf.io/t75pb/ (fail PublicTalk.odp)