Doktoriröö kaitsmine filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks (meedia ja kommunikatsioon).

Juhendajad: dots Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Tartu ülikool),
dots Nico Carpentier (Vrije Universiteit Brussel)

Oponent: prof Fausto Colombo (Catholic University, Milan)

Kokkuvõte
Doktoritöös on analüüsitud Eesti muuseumides ja raamatukogudes külastajatega seonduvaid võimusuhteid. Aluseks on võetud teoreetiline eeldus, et võim ja valitsemiskunst ei ole ainult poliitikute mängumaa, vaid ulatuvad väga erinevatesse ühiskonnakihtidesse ning valdkondadesse. Töö eesmärgiks oli uurida valitsemiskunsti võtteid, mille kaudu külastajatele lähenetakse, ning seda, missuguseid kultuuriosaluse võimalusi (ehk siis võimalusi kultuuri tarbida või luua) muuseumides ja raamatukogudes nendest võtetest tulenevalt külastajatele pakutakse. Uurimistulemusteni jõudmiseks rakendati erinevaid kvalitatiivseid meetodeid, mis järgivad kvalitatiivse uurimisviisi põhimõtteid - küsimus oli seega valitsemiskunsti võtete ja kultuuriosaluse võimaluste pakkumise tuvastamises, mitte aga nende mõõtmises. Tööks kasutatud materjal on kogutud kahest Eesti mõjukamast avalikust teadmusasutusest: Tartu Ülikooli Raamatukogust ja Eesti Rahva Muuseumist.
Nende asutuste külastajate ja töötajate intervjuudest ning tagasisidedest, aga ka strateegilistest dokumentidest ilmnesid valitsemiskunsti strateegiatena külastajate distsiplineerimine, nende kategoriseerimine, eristamine teistest külastajatest ning (külastajate ideede) inkorporeerimine. Valitsemiskunsti toetavad olulisel määral kõnetamisviisid - näiteks kas külastajat kutsutakse "kliendiks", "sõbraks" või pöörataksegi talle tähelepanu kõikehõlmavat "külastaja" mõistet kasutades. Samas tuleb rõhutada, et nimetatud kõnetamisviisid moodustavad nö jäämäe tipu - ülejäänud "jäämägi" koosneb enesestmõistetavateks muutunud praktikatest ("harimine", "teenindamine" jne), mis muuseumi või raamatukogu külastust vormivad. Nende praktikate abil luuakse ka külastajale võimalusi kultuuriosaluseks: näiteks näituste külastamist või omapoolse kultuurilise panustamise läbi. Tasakaalu leidmine enesestmõistetavate ja uute võimaluste (kohati ka pealesurutud) proovimise vahel on aga oluline põhimõte, mida doktoritöös lõpuks rõhutatakse.