Kahekõne praktiku ja unistaja vahel. 

Kaasamisrallid, piinarikkad avalikud arutelud, aktiivsed kodanikud tegemas omavalitsuse tööd, kõige valjuhäälsemad saamas oma tahtmist, vastutajad kartmas vigu teha. Planeerime selleks, et kohtuskäiku ära hoida? 

Vaatame korra, kuidas demokraatia ikkagi toimib. Värske inimarengu aruanne (inimareng.ee) sedastab: avaliku võimu vastutada on aruteluruumi loomine, kodanikele arusaadavas keeles asjade selgitamine, eri huvide kaalumine, lahendusvariantide läbimängimine. Seda kõike eesmärgiga üldistes huvides lahendus leida. Ja omakorda mille nimel? Selleks, et elanikele võimalikult head elukeskkonda luua ja paikkonna atraktiivsust tõsta. Mitte selle nimel, et planeerimise käigus ühtegi menetlusviga ei tehtaks.   

Nagu noore Eesti riigi puhul, kus menetlemine on piinliku täpsusega selgeks õpitud, tundub ka ruumilises planeerimises, et menetlus ise on eesmärk. Kuidas siirduda menetlemisest edasi kodaniku- ja elukeskkonna-sõbralikkuse poole? Kuidas see kohalikus kogukonnas välja näeks? Kuidas rikastada planeerimist uudsete formaatidega? 

Nende teemade üle arutleb planeerija Heiki Kalberg ja demokraatiaedendaja Teele Pehk.