Wales ja Eesti - jääda Euroopas iseendaks

Klipi teostus: UTTV 02.09.2003 3528 vaatamist


Walesi päevade raames Tartus toimunud avalikul mõttevahetusel arutlesid Walesi peaminister Rhodri Morgan ja kirjanik Jaan Kaplinski teemal «Wales ja Eesti - jääda Euroopas iseendaks». Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo juhtimisel kulgenud väitlus jõudis ühisarusaamani, et lisaks rahvuslikule ja kultuurilisele mitmekülgsusele vajab Euroopa siiski ka teatavat ühisidentiteeti. Walesi omavalitsuse peaminister Rhodri Morgan ning eesti poeet ja ühiskonnakriitik Jaan Kaplinski ei väidelnud 2. septembril Tartu Ülikooli aulas. Nad olid täiesti ühel nõul, et Euroopa Liit annab väikerahvaste keeltele ja kultuuridele uut hoogu ning pakub koostöövõimalusi. Kohtumise teema «Wales ja Eesti: jääda Euroopas iseendaks» osutus niisiis kindluse, mitte ebakindluse kandjaks - koos vaeti võimalusi oma identiteedi säilitamiseks. Oxfordi ja Harvardi haridusega Rhodri Morgan rõhutas oma avakõnes, et Walesi punadraakonilipp on rahvuslippudest vanim, kandudes juba kolmandasse aastatuhandesse. Samas sai Wales oma poliitilise institutsiooni alles 1999. aastal ja riiklikku iseseisvust on neil olnud vaid ühe keskaegse mässunädala jagu. «Kui me oleme tuhat aastat rahvusena vastu pidanud ilma poliitilise institutsioonita, siis ei pea kartma, et seda omades Euroopa Liidus oma näo kaotaksime,» kinnitas Morgan, andes mõista, et oma riiki eviv Eesti võib end veelgi kindlamalt tunda. Koloniaalvaimu taandumine Jaan Kaplinski tunnistas oma lummatust keldi kultuurist ning huvi keskaegsete käsikirjade vastu. Tema sõnul on Euroopa mõnes mõttes keskaega tagasi pöördumas - riigipiirid ei mängi enam nii olulist rolli. Eesti euroskeptikud kardavad iseseisvuse kadu; kuid kui iseseisev on praegu riik, mil kästakse sõdureid Iraaki saata ning mille maid, meediat ja panku Skandinaavia rikkad üles ostavad? Vastukaaluks sellele valusale retoorilisele küsimusele kinnitas Jaan Kaplinski, et praeguses Euroopa Liidus on taandumas kolonialismivaim, mis kunagi nii balti kui keldi keeli alaväärseiks pidas - nii, et prantsuse koolides olnud isegi sildid «Maha sülitamine ja bretooni keeles kõnelemine keelatud». Euroopa Liidus on bretoonidel loodud populaarne omakeelne telejaam - ühtäkki on eurooplased hakanud väikerahvaid väärtustama. Vastuseks moderaatori, TÜ rektori Jaak Aaviksoo küsimusele euroliidu laienemise mõjudest viitas Rhodri Morgan tõigale, et viis kümnest liitujast on Walesist väiksemad - niisiis suureneb keskmiste ja väikeriikide osakaal. Seni erinevas staatuses olnud väikeriigid saavad suhelda samal «lainepikkusel». Kuigi Morgan oli eelnevalt pidanud nentima, et kaevanduskeskusest multinatsionaalsete megakorpide konveieriks muutunud Walesi tööstus kaotab euroliidu laienemisel tööjõu odavuse eelise, nõustus ta Kaplinski ettepanekuga, et perspektiivseim on Iirimaa eeskujul elektroonikale ja tarkvaratööstusele ümberlülitumine; siin on eeskujuks ka Skandinaavia maad. Kuna mõlemad kõnelejad olid korduvalt rõhutanud paralleele Balti ja Keldi maade vahel, küsisin, kas lähitulevikus oleks mõeldav sihipärasem Balti-Keldi-Skandi koostöö ning isegi euroliidu-sisese mõjukolmnurga loomine. Rhodri Morgan pidas seda väga tervitatavaks - Skandinaavia maad on tõestanud, et väikeriik suudab edukas olla, ning on eeskujuks nii ettevõtluse, tööhõive kui sotsiaalpoliitika vallas. Samas nentis ta, et poliitilisi paralleele nende maade vahel ei tasu liiga julgelt tõmmata. Kui jutuks tulid Saksamaa ja Hispaania rahvusgrupid, siis osutas Morgan, et ka omariikluseta väikerahvad ei mõtle kõik ühtemoodi. Nii näiteks vajab Wales ise subsideerimist, jõukad katalaanid ja baskid aga tõrguvad vaesemaid Hispaania regioone toetamast. Vaagides inglise keele kujunemist Euroopa ühiskeeleks, möönis Rhodri Morgan, et see on noorte popkultuuri keel, mis võidab üha enam kandepinda; samas on huvi uelsi keele vastu järsult tõusnud keskklassi hulgas, sellal kui Walesi kaevurid ja farmerid üha enam inglise keeles kõnelevad. «Shoti maastik on rahvustunde hoidmiseks soodne, kuna mäed on Inglismaa piiril; Walesi maastik aga ebasoodne, kuna mäed on maa keskel,» tunnistas ta. Ühtsus läbi eripalgelisuse Jaan Kaplinski tõi Eestist tabava paralleeli - võru keele kultuurilise elavdamisega on asunud tegelema just noored intellektuaalid, kirjanikud ja muusikud. Sama tendentsi on ta tajunud ka mujal Euroopas - kultuuriinimesed vaimustuvad dialektidest ja väikeste rahvakildude kultuuridest, et vältida liigset ühtlustumist. Rhodri Morgan lisas, et õigupoolest pole ka eduka ühtlustumise sümboliks peetud Ameerika Ühendriigid nii homogeensed, osariikide-vahelised erinevused võivad olla üsnagi suured. Ometi jõudsid kõnelejad ühisele arusaamisele, et lisaks mitmekülgsusele on vaja ka teatavat ühisidentiteeti. Jaan Kaplinski jutustas loo ühest ammusest Inglise-Prantsuse sõjast, kus vastakuti sattusid uelslased ja bretoonid. Lahing jäi ära, sest nad rääkisid peaaegu ühte keelt ja laulsid samu laule. «See oli nagu prelüüd Euroopale, milles sajanditepikkune kultuuridevaheline konfrontatsioon on kadunud,» kommenteeris poeet. «Kümne aasta eest olin euroskeptik, nüüd olen euroentusiast,» muheles Kaplinski, keda Jaak Aaviksoo õigusega iseloomustas kui pääliskaudsete poliitiliste loosungite suhtes väga umbusklikku ühiskonnakriitikut. Walesi peaminister Rhodri Morgan aga lausus oma lõppsõnas, et ta tuli Eestisse kogemusi vahetama, mitte hääletust mõjutama: «See on teie endi otsus ja Euroopa austab seda otsust.»